Lumeinglid

Tantsides tühjusesse langevad helbed.
Nad langevad süvenditesse, mis on meie tekitatud.
Õhtuks on nad täidetud ja keegi ei mäleta nende olemasolu.
Mitte keegi, peale nende tekitajate.

Nad langevad oma hukatuse poole, need helbed.
Seal süvendites nad kaovad, mis on meie tekitatud.
Mingi aja pärast on nad läinud ja keegi ei mäleta nende olemasolu.
Mitte keegi, peale minu, ajutise lumeingli.

Suled

Sinu mõtted langevad sulgedena mu ümber. Mu ümber, aga harva minu pihta. On see hea või halb, ma ei tea.

Nad langevad keerdkäikudega, hoomamatud minu jaoks, kes sinust veel täiesti aru ei saa. Need väiksed vihjed, mida sa annad, on mulle arusaamatud. Ja see, mida mina teen, on mullegi arusaamatu, rääkimata sinust.

Kus need suled maailma puudutavad ei ole minu teha. Ainult sina saad neid suunata. Sina kogu oma kõiksuses. Ainult sina saad teha nii, et ka mina neist aru saaks. Aga ainult siis kui tahad.

Sinu mõtted langevad sulgedena mu ümber. Mõistetavad ainult sinule. Sinule, kes sa oled maailma ja keda su maa hoiab just siis, kui sa oled kahe maailma vahel.